Käisime tarkvaratestijate konverentsil TestCon

20. november 2019 Autor: Priit Tohver, tarkvaratestija

Konverentsid on teadupoolest head kohad uute tutvuste loomiseks ja huvitavate teadmiste omandamiseks. Kuna AgileWorks soosib oma töötajate arengut, pakuti mulle võimalust osaleda tarkvaratestijate ning kvaliteedispetsialistide konverentsil TestCon Europe 2019, mis toimus oktoobri keskpaigas Vilniuses.

Konverents algas ühise seminariga kvaliteedi transformatsiooni teemal, kus räägiti kuidas kvaliteedi definitsioon on aegade jooksul muutunud ja tõenäoliselt muutub veel edaspidigi. Peale seda jätkusid erinevad seminarid paralleelselt neljas saalis.

Olin kindel, et konverentsilt naastes küsivad arendajad kindlasti, kas ka neile oleks midagi sealt huvi pakkunud, siis esimeseks valisingi seminari nimega „Strategic TDD“. Tõepoolest seminar oli pigem arendajatele suunatud, aga räägiti ka üldisemalt, mille põhjal peaks otsustama, milliseid teste kirjutada. Sellest seminarist võtsin kaasa mõtte „Testimist peaks alustama just sellest otsast, kust on võimalik kõige rohkem informatsiooni koguda.“

Järgmise seminari osas oli valikus mitmeid teemasid, mis oleksid tõenäoliselt väga kasulikud olnud. Näiteks kuidas kõige õigemini koormusteste kirjutada või kuidas tänapäevases DevOps maailmas jätkusuutlikumalt testida. Kahtlemata kõik huvitavad teemad, kuid minu valikuks osutus „Candy Crush QA AI Saga“.

Tuleb tõdeda, et valisin hästi! Tegu oli ühe mu lemmikumatest seminaridest terve konverentsi vältel. Üks Candy Crushi juhtiv testijatest jagas kogemusi, kuidas nad oma mängude testimiseks koolitasid välja tehisintellekti, kes nende eest mängiks ja leitud vigade peale häiret tõstaks. Valminud AI küll funktsionaalsusele rõhku ei pannud, aga väidetavalt on tekstuuride või tõlgete puudumine nende jaoks nüüd mineviku probleem.

Veel enne lõunapausi räägiti ka vigade raporteerimise teemal, kus tuletati meelde vanu häid põhitõdesid- raportid peaksid olema lühikesed ja üheselt mõistetavad, vajadusel lisada pilte ja reprodutseerimise samme.. the basics.

Peale kosutavat lõunapausi tegi ettekande konverentsi ainuke eestlane, Martin Tiitmaa, teemal „My Journey to Accessibility Testing and What I Learned from It”. Esineja rääkis kasutatavuse testimisest ja kuidas tagada, et su rakendus oleks ikkagi kõigi poolt kasutatav. Huvitava mõttena tõi Martin välja, et mõtlema ei peaks mitte ainult visuaalsete piirangutega kasutajatele, vaid ka näiteks kasutajatele, kes ühel või teisel põhjusel kasutavad rakendust ainult ühe käega.

Päeva lõpetuseks räägiti, kui kasutajad ei saa süsteemi kasutada, siis see süsteem ei tööta. Räägiti kasutajakogemuse testimisest ja sellest, et see mis arendajale kõige kasutajasõbralikum lahendus tundub, ei pruugi tegelikult kasutajatele absoluutselt arusaadav olla.

Sarnaselt esimesele päevale algas ka teine päev ühise seminariga, kus arutati definitsioonide üle. Seekord oli kvaliteedi asemel teemaks hoopis agiilsus – mida see tähendab ja kuidas agiilne olla. Olin teema valikuga väga rahul, kuna ka meie ettevõtte lähtub just agiilsetest printsiipidest. Sarnaselt kvaliteedilegi oli raske ühest definitsiooni paika panna, aga lühikesed tsüklid ja vigadest õppimine olid märksõnad, mis kõige tihemini läbi käisid.

Minu jaoks jätkus seminaripäev turvalisuse testimise teemal. Kahjuks tuleb tõdeda, et seekord testimisest nii väga ei räägitudki. Pigem vaadati näiteid, kuidas inimesed on oma avatud lähtekoodiga projektidesse erinevaid andmebaaside või administraatorite paroole maailma jaoks nähtavale jätnud.

Lõuna ooteks valisin teisel päeval eetika teemalise seminari. Räägiti #diselgate’ist (igaks juhuks täpsustan et VolksWageni skandaal, kus heitgaaside mõõtmisel näidati paremaid tulemusi, kui tegelikult need olid) ja sellest, kuidas mitte ükski arendaja ega testija häält ei tõstnud sellel teemal, kuigi nad teadsid, et see mida nad teevad on ebaseaduslik.

Peale lõunat tuli teine mu lemmikute seast – seminar teemal „Chaos monkey“, kus räägiti, kuidas testida süsteemi käitumist, kui erinevad süsteemi osad töö lõpetavad (näiteks andmebaasi ühel hetkel enam taustal töötamas ei ole). Teema oli küll huvitav, aga kahjuks igapäevaselt mitte nii väga rakendust leidev.

Teise päeva lõpetuseks oli järjekordne ühine seminar, aga see erines teistest selle poolest, et põhiliseks teemaks ei olnud testimine ega isegi tarkvara, vaid räägiti hoopis psühholoogiast. Toodi näiteid , kuidas küsimuste ümbersõnastamine aitab isegi keerukamatele probleemidele vägagi lihtsaid lahendusi leida ja sellest, kuidas enda teise rolli panemine võib vastuseid nendele samadele küsimustele muuta. Huvitav vaatenurk ja kindlasti väärib järele proovimist!

Tagantjärele mõeldes, oli tegu väga ägeda üritusega. Kogusin juurde uusi teadmisi ja värskendasin teadmisi tarkvaratestimise põhitõdedest. Nagu meil kontoris kombeks on, tegin tööle naastes arendajatele konverentsist põhjaliku ülevaate ja sai ühiselt arutatud seminaridel kuuldu kohta. Mis põhiline – käisin ära oma elu esimesel seminaril, nägin uusi testijaid Eestist ja väljastpoolt ning nautisin seda kõike sajaga!

Tänan väga AgileWorksi selle võimaluse eest, järgmine aasta jälle!